Ühe tibu üleskasvatamiseks kulub ca 6 kg täisväärtuslikku sööta. Kana vajab ühe muna jaoks 120 grammi sööta ja ligikaudu 300 ml vett. See võib tõuti erinev olla, aga meil käib asi niimoodi. Ka sõltub munaloomise protsess pidamisviisist ja veel umbes sajast faktorist. Sööt viibib seedekanalis heal munejal kanal umbes 2–3 tundi, hauduvatel kanadel aga pikemalt, kuni 11 tundi. Kanal on kaks magu: lihasmagu ja näärmemagu. Lihasmaos on kivikesed sööda jahvatamiseks ning näärmemagu on ainult selleks, et immutada söödamass erinevate seedenõredega. Edasi läheb toit soolestikku, mille eri osades imenduvad toitained verre.
Kanale peab sööda kas jahvatama või peeneks muljuma. Kana pugu ehk lihasmao ehitus on küll selline, mis suudab terad ära jahvatada, kuid seda kivikeste kaasabil. Seega on kivikesed kanale eluliselt vajalikud. Nende abil saab ta toidu seeditavaks muuta. Lihasmagu on kaetud sarvjate plaatidega, mis kaitsevad seda teravate kivikeste vigastuste eest. Lihasmaos toit purustatakse ja viiakse edasi soolestikku, kus toimub toitainete edasine omastamine. Veega on teine lugu, kana vajab vett, kuid ei pissi. (Teate ju küll: laps räägib siis, kui kana pissib.) Asi on selles, et kanadel puudub kusepõis. Kanadel on kaks neeru ja kaks kusejuha, mis suubuvad soole lõppossa ehk kloaaki. Kusi kui selline on ainult vedelam mass, mis väljutatakse kloaagist koos roojaga.
Kanasõnnik sobib väga hästi väetiseks. Selles leidub küllaltki suures koguses aminohappeid, kuid nende seas on vähe metioniini ehk aminohapet, mis sisaldab väävlit. Sõnnikus olevat fosforit suudavad aga taimed seniste uurimustööde alusel omastada peaaegu täielikult. Kanasõnniku laotamisel on seda lõhna ikka tunda. Kõige parem on kanasõnnik kõigepealt kompostida ja siis põllule laotada. Tulevikus on plaanis hakata kanakakat väärtuslikuks kompleksväetiseks granuleerima.
Et saada hea saak ja kanadele meelepärane tera, tuleb teada põllu hingeelu: seda, milline on põllumaa väärtus ehk boniteet, milline pH ja mis on ajalooliselt põllul kasvanud. Tähtis on just järjepidevus: milline vili või külv millisele saagile peab järgnema. Ülitähtsad on selleks mullaproovid, mida peab võtma iga viie aasta tagant, samuti tuleb põlde saadud tulemuste põhjal sõnniku ja muu väetisega turgutada. Lõuna-Eesti mulla happelisuse tõttu on väga oluline ka lupjamine, mis muudab küll mulla pH sobivaks, aga põllupidamise samal ajal kulukamaks. Hoolimata sellest kasutame ainult kohalike põllumeeste kasvatatud vilja.
Kana sööb meie tingimustes kõige rohkem nisu, vähemal määral otra ja kaera, mis tulevad kõik kohalikult põllult. Kohalik põllusaak moodustab söödast ca 75%. Lisanditest ei saa me läbi sojašroti, linakoogi, päevalillekoogi, rapsiõli ja mineraalaineteta. Ainult nii saab kasvatada terve ja tugeva ning hea muneja kana, kelle toidulaual on olemas kõik vajalikud toitained, vitamiinid ja mineraalid.